LAPSEPÕLV

Joseph Anton (Bô Yin Râ) sündis Miltenbergi juurest, Bürgerstadtist pärit Joseph Schneideri ja Hösbachist pärit Maria Anna, sündinud Albert, pojana 25. novembril 1876 a. kell 2 hommikul Aschaffenburgis. Vanemad olid sügavalt katoliiklikud, isa range, õiglane, ema hell ja õrn. Sünnimaja aga nihutati 1879 a. — tollal oli see sensatsiooniks — raudtee peajaama laiendamise tõttu ja on nüüd tähistatud: “Glattbacher Überfahrt Nr.13".
Joseph Anton, kelle kunstianne maapiirkonnast pärit eellastes ette vermitud ei olnud, veetis Aschaffenburgis vaid neli esimest eluaastat. Ometi säilisid tal kultuuriliselt ja ajaloomälestiste poolest rikkast linnast head mälestused eluks ajaks. Üks ta tuntuimatest maastikumaalidest kujutab motiivi tema franki kodupaigast — metsaorgu Spessartis.

ÕPIAASTAD

1880 a. siirdus perekond läheduses paiknevasse Frankfurti, kus Joseph rahvakooli lõpetamise järel käis Meriani koolis. Ehkki ta lühiaegselt mõtles ka katoliku teoloogia õpingutele, tõmbasid teda kalduvused ja anded vastupandamatu jõuga kujutava kunsti poole. Vaatamata vanemate finantsilistele raskustele, mida ta raske vabrikutööga leevendada aitas, sai ta aastatel 1892—1995 nii mõnedki semestrid õppida Städeli Kunstiinstituudis Frankfurtis. Pärast seda, kui ta oli muuseas töötanud ka sealse linnateatri lavadekoraatorina, pani ta õpingutele punkti Städeli Meistriateljeega. Sellal õppis ta tundma ka armastusväärset inimest ja maalikunstnikku Hans Thomat, kes talle tasuta õpetust jagas sümpaatia tõttu, mis oli tekkinud tänu ühiskalduvusele siiruseks ja kunstiliseks selguseks.

Järgnevatel aastatel viis tung edasi õppida ja õpitut süvendada Joseph Schneideri Viini Kujutava Kunsti Akadeemiasse (üldine maalikunstikool), Müncheni kunstikogudesse ja Pariisi Juliani Akadeemiasse. Korduvaid viibimisi Münchenis, Berliinis ja Viinis, kus niisugused kunstnikud nagu Max Klinger ja Adolf Loos — nemad vaid kaks tähtsamat — astusid tema tutvusringkonda, katkestasid nii mõnedki lühemad Euroopa-sisesed reisid, üks nendest Rootsi suvel 1908. Et oma levinud perekonnanime kitsamalt piiritleda, signeeris noor maalikunstnik oma pildid juba varakult Schneider-Frankeniga.

Vastandina tema kaasaegses kirjanduses eelistusega kirjeldatud boheemlaslikule kunstnikuelule võttis ta oma elukutset erakordselt tõsiselt. Juba teosed tema õpi- ja rännuaastatest — kui neid tahetakse nõnda nimetada — tunnistavad suurt jõulisust ja kohusetundlikkust, südametunnistuse järgimist ka siis, kui reedavad veel mõjutusi Thomalt, Boehlelt ja Klingerilt. 1906 a. kandis pikk ja tõsiselt kasutatud ettevalmistusaeg esimesi vilju. Kevadel avatud Sulejoonistuste Berliini Kirjastus ja Leipzigi Kunstiselts eksponeerisid enda kallal visalt töötanud kunstniku nii originaaljoonistusi kui ka maale.

"Joonistamist ja maalimist pidasin juba algusest peale endastmõistetavalt sakraalseks tegevuseks. See seletub ehk sellega, et vanemaid ootamatult tabanud saatuse tõttu oli mul tulnud vaevalt 13-aastasena - peaaegu lapsena enneagselt koolist ära võetuna - õppida vabrikusaalis treipingi ja kruustangide taga sooritama vajalikke, mõistagi lihtsamaid töid, mille tulemuseks pidi alati olema tervik. Tänu sellele ei muutunud käsitöö mitte põlastusväärseks, vaid lausa pühaks."

KÜPSUS

Esimese maailmasõja ähvardavad pilved hakkasid kerkima siis, kui maalikunstnikule, kes oli leidnud nüüd oma täiesti isikupärase väljendusvormi, võimaldus aastane Kreekas viibimine, mis tõi tema vaimsete ja kunstiliste võimete lõpliku läbimurde. Kaasatoodud visandite põhjal loodud maastikumaalid kuuluvad kõige täiuslikuma hulka, mis on iganes Vana Hellase kujundavast vaimust valatud vormi ja värvi. 1915 a. pani Joseph Schneiderfranken Berliinis Schulte juures välja oma kogumiku Kreekas tehtud maale, mida retsenseeris tookord väga lugupeetud kunstikriitik Fritz Strahl. Elavat huvi äratas väljapanek ka professor Theodor Wiegandis — Berliini muuseumide antiigiosakonna direktoris, kes hiljem asutas Pergamonmuuseumi.

Nagu "Idamaa targad mehed tõid kord Jeesusele "mürri ja viirukit" - vaimset tunnetust - nii sai Bô Yin Râ Kreekas Syrose saarel vaimse pühitsuse Himaalajast selleks tema juurde rännanud nendesamade "Idamaa tarkade meeste" "järglastelt". Bô Yin Râ sõnul toimuvad antiigi müsteeriumid tänapäevalgi ja tema pühitsus kujutab nende jätku.

Joseph Schneiderfranken oli aga Kreekamaalt toonud kaasa veelgi tähtsamat. Tema sealsed elamused said krooniks tema, juba lapsepõlvest alates ja ammu enne ta sündi ettevalmistatud arengule, mis nüüd üha enam tema elu vermis ja määras. Sõprade ja tuttavate poolt alati kainemeelse, humoorika ja asjalikuna kirjeldatud inimese juures, kellel maailmaeiravaks askeesiks ja salatsemiseks vähimatki kalduvust polnud, võis nüüd märgata täielikult rakenduvat andumust vaimsele õppeteosele ning selle juurde kuuluvatele maalidele, väljendamaks vaid selge teadvusega enda peale võetud kohustust.

ABIELU

Sõdiva Saksamaa meeleheitlikud pingutused sundisid 1916 a. sõjaväemundrisse ka vaba ja kõiki vihkamistundeid põlgava kunstniku. Kuni 1917 a. kevadeni viibis ta Königsbergis administratiivteenistuses, seejärel pandi ta uuskreeka keele oskuse tõttu tõlgiks vangilangenud kreeklaste laagrisse Schlesias Görlitzis. Halb toit, mida tal tuli jagada interneeritutega — jahu oli segatud saepuruga — põhjustas mao- ja sooltehaiguse, mis piinas teda elu lõpuni. Pärast sõja lõppemist sõlmis ta — tema esimene naine Irma Schönfeld oli pärast 12-aastast abielu surnud tollal väljaravimatusse diabeeti — uue abielu lese Helene Hoffmanniga, kes tõi abiellu kaasa kaks tütart. Oberlausitzi Kunstiseltsi esimehena võttis ta aktiivselt osa Görlitzi linna kultuurielust ja asutas 1921 a. Jakob Böhme Seltsi, millega edaspidi liitusid teisedki erinevatel aladel tegevad kunstnikud. Sileesia müstikule Jakob Böhmele pühendas ta hiljem peatüki raamatus “Teejuht".

SÕNUM

Juba aastatel 1913 — 1917 olid initsiaalide B.Y.R. all ilmunud esimesed vaimsed kirjapalad, mille ta tagantjärele kujundas ümber ja ühendas “Kuningliku kunsti raamatusse”. 1919 a. avaldas Kurt Wolfi kirjastus, samuti Leipzigis, “Raamatu elavast Jumalast”, otsekui nurgakivi nüüd (vaimse igavese) nime Bô Yin Râ (loe: boo üin raa) all avaldatud vaimsele õppeteosele, mis kasvas aasta-aastalt uute köidete võrra, kuni 1936 a. lõppes 32. köitega “Hortus conclusus” (Suletud aed). Õppeteosega tihedasti liitunud kirjatööd ilmusid ajavahemikul 1923—1939, viimane nendest pealkirja all “Jumalatusest”. Arvestades lugejate erinevaid hingelaade ja meeleolusid, moodustab iga köide endast täiustatud terviku.

KODU

Õnnestavas perekonnaringis ja nüüd selgelt piiritletud kunstilis-vaimsel teel tegutsedes kujuneb tema elu tagasihoidlikuks. Pärast kaheaastast viibimist Horgenis Zürichi järve ääres, siirdub ta 1925 a. Massagno-Luganosse, oma viimasesse ja armastatud elupaika. Samahästi kui jäägitult ja tingimusteta pühendub ta vaimsele õppeteosele, mille teenistusse rakendab nüüd ka suured maalikunsti võimed. (Juba aastatel 1920—1922 oli ta Görlitzis loonud tsükli vaimseid maale, mida kätkeb raamat “Maailmad”).

Kus ta ka ei oleks elanud — kõikjal oli tema maja tulvil kogu maailmast saabunud külaliste vestlust, ta laste ja lähedaste sõprade naeru, aga ka vaikuses looja varjatuses hoomatavat jõudu. Inimesed kõikidest kihtidest, õpetlased ja harimatud, teadlased ja kunstnikud — nende hulgast tuleks mainida kunstiajaloolast ja kirjanikku Rudolf Schotti — külastasid teda sageli. Talle isiklikult tuntud muusikutest Eugen d’Alber, Egon Wellescz ja Felix Weingartner oli viimane talle eriti lähedane. 1927 a. leidis ta Baselist dr. Alfred Koberis ideaalse kirjastaja ja sõbra. Väga kõrgelt hindas ta ka oma taanlasest sõpra, kuulsa filosoofilise romaani “Tarkade kivi” autorit Johannes Anker-Larsenit.

PATSIFIST

Tessingeri kiirgavalt rikas sügis tundub suguluses olevat lahke targaga, kes sõnas, kirjas ja sisemiselt pöördudes pakub loendamatutele kaasinimestele lohutust, nõu ja abi, vajaduse korral ilmutab ka rangust ning manitseb ikka ja jälle enesekasvatamisele. Tema viimased raamatud võnguvad ürgmaailma resonantsis ja sügavuses, mida saksa kultuuriruumis Goethe järgselt vaevalt küll kuuldud on.