MERE HÄÄL

	Meri olen —
	tuhandel viisil miljon korda
	olen laine —
	end iseendas liigutan,
	ometi ei liigu paigast.

	Te näete mind,
	ent näete vaid,
	mida haarab silmapiir,
	mis nii kiirelt,
	nagu lähenete
	talle, taandub 
	teie ees.

	Kuhu aerulöök ja puri
	mu rinnal laeva kannab,
	ta otsatuses
	rannatumal
	ta kõigis avarustes te
	jääte oma
	silmapiirile!



	MEIE OSA

	Me purjetame tillukesil laevul
	ja ohust teadlikud me täiesti:
	meid ümbritsemas ähvardaval raevul
	on kaljurahnud, karid alati.

	Me purjetame öö a’al ja päeval,
	kuis kohustus meid käsib südames,
	vaid peatume te raske hingevaeva
	ja murelike küsimuste ees.

	Kuid silmanud meid keegi veel ei ole,
	me keda polnud varem täheldand;
	me suunasime purjed tema poole,
	sest aimas ta, et meie lähedal.



	SÜGAVUSE TEMPEL

	Ei pea sa hõljuma õhus!
	Kindlalt seisa sa maa peal!
	Kui tahad ürgpõhjuse juurde,
	Minna tuleb sul sügavusse!
	Sinna, kus pilvede vood
	End valavad maaema rüppe,
	Sinna, kus armastustules
	Naudivad mees ja naine
	End puhtalt armastuslõõmas!
	Sinna, kus loovad võimud
	Viljastavad armsat maad:
	Sinna, kust me eellased
	Otsisid elualikat.
	Üllad Jumala annid
	Ainult talle saavad,
	Kes argipäevatolmust
	End hoolikalt pesi,
	Ja ainult eneseusk
	Ta templisse laseb!



	SÜMFOONIA

	Ürgpäikese tuledest piiskleb kirkalt maailmadeseeme
	Ja saab maailmade päikesteks,
	Saab päikeste ümbergi tiirlevateks maisteks maailmadeks.
	Kasvab maailmas olendeid,
	Kord kellega langedes õnneks kõrged vaimud ühinesid...
	Ühinenutena nendega
	Nad tõmbavad sündinuid maises vilkalt kaasa ülespoole.
	Vaiksed vaimudeparved tõusevad
	Nüüd inimvaimudena lakkamatult tähesära poole
	Ja nad saavad ise tähtedeks
	Ja kunagi kiirgama saavad inimvaimupäikestena
	Maise ilma olenditele.



	RASKE NÕUE

	Armsad sõbrad, ärge naerge last,
	kui jutustab ta asjadest,
	mis talle tõelised,
	kui nende tegelikkust te
	ei enam suuda haarata,
	nagu siis, kui ise veel
	te lapsed olite!

	Ärge naerge, mida väike suuke,
	vaevu võimeline sõnadeks,
	vestab imedest,
	mis ööl ja päeval
	sünnivad
	te lapse maailmas.

	Uuesti see lapseilm
	tuleb endas leida,
	kui tahate kord jälle
	teie sinna jõuda,
	kus hinge igatsus
	sügavaim teid tõmbab!
	


	ARMASTUSE PÄRAST

	Me eluseadus kindel nagu kalju
	ei kellelegi andesta nii palju,
	kui sellele, kes armastuse tõttu
	siin ilmas kannatades tegi pattu.

	Me meeleline, maine armastus
	süüasja pehmendab, on vabandus
	ja andeks igaüks saab igavikus,
	kes oma hinge patusüüga rikkus,
	kui kehaliku armastuse pärast
	ta hingeahastuses ägas.

	Kui patu tegi kalkus, vhikamine koos,
	patt andestust ei leia armastuse poolt.
	Kui selleks veel on väljavaade,
	viib heastamine range, õiglane
	siit süü nii raske koorma kandja 
	läbi pika piina helge elu randa.
 


	NÕUANNE

	Võta oma elu nii, kuis antud sulle,
	Ega mõtle, miks teisiti see ei kulge!
	Ühtki oma päevist ära nea!
	Kanna seda, mida kandma pead!
	Kõike, mis sul elus ette tuleb,
	Õnnista, — siis õnnistatud oled!

	

	PÄRAST VÄLIST LAHKUMIST

	Mind ära otsi surnuaias!
	Mis teil ja tulevastel andsin ma,
	ei leida saa sa kõdupaigas,
	mind ükski haud ei suuda pidada!

	Teid nüüd vaid teie sees kohtan ma,
	Saan Isast teie sees õnnistada;
	te tunnetage, et veel elan,
	ja Igavest te omaks annan!



	TÕELISTELE  SÕPRADELE
	
	Teie, kelle sõprust tõelist
	Mul nii kaua tunda juba
	Iga pilk ja sõna õilis,
	Iga kiri kindlalt lubas, —
	Kelle sõprust igas teos ma,
	Tegemata teoski adun, 
	Teie jaoks see kink nüüd teoks saab,
	Pühendet teil’ rõõmsas tänus!
	
	Teate te, et ma ei pea meid
	Sõbruks tunnistama esmalt,
	Seda, et ma sõpru näen teis,
	Teistel’ pasundama velpalt.
	Teis nüüd, sõbrad maisest ajast,
	Sõpru Igavikus näen ma,
	Milles töötand, elan täna,
	Nagu sõbrad maisest ajast,
	Maalt teid ülendab mu sära!
	
	Seal ei lahuta meid enam
	Ruumid Vaimu iidses ilus,
	Leiate te seal, kus elan,
	Ennast minus helges elus!
	Igavesest ajast peale —
	Enne kõiki maiseid aegu
	Ürgselt ühendatud seal me,
	Liitund Vaimus nagu praegu.

	Otsite kui mind, siis samas
	Minuga teil kindel pide —
	Elades meid Kestva rannas
	Seob erk, katkematu side!



	ENESEVABASTAMINE 

	Kes end mõtlema siin, ajas,
	Endast eemale on varmas!
	Millest vabaneda vaja —
	Omand teile liiga armas!
	Ennast mõttes vaja kanda
	Endast eemale, et juba
	Siin saaks meile omaks anda,
	Kinkida end elav Jumal. —

	Kes vaid mõtleb enda peale
	Ja peab ainult ennast silmas,
	Temaga ei Jumal eales
	Ühenda end hinge ilmas.
	Tärkab teis kui tahe juba
	Ennast Jumalas siin leida,
	Kaduval siis puudub luba —
	Lassot teil’ ei kaela heida!

	See, mis ilmas kogete, ei pea teil enam teie,
	Olema peab pigem maise läbielamine! —
	Sööstate vaid — siin teil kogetava elamusse:
	Kaasa elades läeb “kalliks” maksma enamusel.
	Päevast-päeva peaksite ent — mis ka meel ei kogeks —
	Kaasaelamisest rebima end lahti kohe,
	Muidu needite end ise ahelaisse viimaks,
	Kõva keti külge, teid mis kütkestades piinab!



	SUREMATUS

	Tähevalguses ja Maa peal põrmus
	Tuksleb Jõud, seesama elav Vool,
	Sinus, minus Tema võim ja õrnus
	Kõiges pildi enesest vaid loob.

	Temast oled endas sündind siia,
	Elad, sest Ta ise oled sa,
	Ei su elu lõppeda saa iial,
	Sest et sinus Elu on ju Ta!



	VAJALIK EKSIMISVÕIMALUS

	Ärge te põlake enese eksimist teel,
	Rändurid, valguse poole kel minna on veel!
	Tunnetus maine et tõene saab olla kui meel,
	Seda ei taipaks te, poleks kui eksimus suur
	Toonud teil selgust ja kindla tõe mõõdu jaoks puud!

	Eksimus hästi et põhjendet, pole pelk süü —
	Nõnda te peamiselt näha võiks eksimist nüüd:
	Ürgselt see pärineb Jumalast endast, on tõest,
	Sellest tõest, millega te ei saa tingida, võet’.
	Ajast siin tingitud ilmades määras ka Ta,
	Et siin peaks olema võimalus vääratada,
	Jõuda et imederikastel teedel Ta saaks 
	Eneses otsija juurde ja leida nii ta,
	Nagu siin kõlab Ta kutsete müriaad. —