Kui õpilane oli jõudnud templisse, kus ta pidi saama pühitsuse
osaliseks, küsis ta meistrilt:
	“Oo sina, kindel, kellele olen usaldanud end nii kaua, — sina, kes
oskad valitseda endas kõike ja keda miski ei valitse enam, — ütle mulle
siiski veel, kes sa enda teada oled!?
	Kas see, kes oled, sisaldub veel inimeses või oled nüüd leidnud
endas kellegi teise, keda inimene peab teenima vaid maskina? — “
	Meister kostis:
	“Ma olen inimene nagu sinagi, kuid selleks, kes olin enne maisesse
ilma sündimist, sain alles siis, kui olin virgunud maise inimese unest.
	Oma igaveste jõudude meistriks sain Maa peal alles siis, kui olin
end lahti raputanud maisest unest, milles maakerainimesed püüavad
kujutleda oma elu.
	Kui küsid nüüd, kes ma olen, siis võin öelda sulle: 
	Ma olen — mina ise, ja ainult — mina ise!”
	“Sina ise?” kogeles õpilane...
	“Sina ise?” —
	Kuidas seda mõista?! — “

	“Mu teadmisjanune õpilane,” vastas seepeale meister, — “kui paljut
oled kuulnud minult ja kui paljut oleks mul veel öelda sulle, — kui
paljust pean aga vaikima sulle igavesti, kui sa ei saa seda teada
iseendalt! —
	Kas tead minu kohta rohkem, kui ütlen nüüd:
	Ma olen oma igaveste jõudude isand, sest olen saanud nende
Isejõuks?
	Nüüd on need minus iseendast teadlikud ja teavad, et nad on
tahetud ainult minu tahte kujul...”
	“Oo suurehingeline, räägi mulle nendest jõududest, millele sa oled
Isejõud!” palus seepeale õpilane.
	Ja meister ütles:
	“Kuula, valguseotsija, ja mõista oma südames!
	Kui teie, magavad inimesed, ütlete, et näete maailma läbi oma
silmade, tajute või puudutate teda ja et kõrv toob temast sõnumeid, siis
räägite maailma ühest väikesest osast, mida tunnete enam-vähem.
	Kuid mina tunnen tervikut ja elan temas teadlikult...
	Ma näen, kuulen ja tajun rohkem kui teie.
	Ma elan maailmakõiksuses, mis koosneb teie maailma sarnastest
maailmadest ja hõlmab endas kõike, mis on.
	Üksteisesse põimituina, — üksteisest läbitungides, — on kõik
maailmad ühes ja sellessamas paigas.
	Teie maailma nähtavate vormide poolt kinni kaetuna paikneb teie
maailmas varjatult nende vaimsete jõudude maailm, millele olen Vaimust
Isejõud.
	Need jõud tegutsevad nii igavesti luues kui ka loomise kaudu
hävitades.
	Omalt poolt ei suuda nad tegutseda, sest selleks puuduvad neil
impulsid, kuid Isejõud, mis on sellel, kes on — tema ise — äratab nendes
tungi iseendi läbielamiseks ja võimaldab neil nii muutuda vaimselt tahetud
võimudeks...
	Nende võimude väge tajuvad kõik, kes elavad Maa peal, — nii
kuningad kui kerjused, — nii tugevad kui nõrgad, — nii rikkad kui vaesed,
— kuid vähesed aimavad, millistest maailmadest niisugused jõud nendeni
jõuavad.
	See on varjatud peaaegu kõigile, sest oma maistes kehades on nad
ärganud vaid unenägudele, sellal kui nende hinged magavad. —
	
	Kuula siiski edasi sina, kes pead saama maailmade nägijaks
silmaks!
	On olemas puhta valguse maailm, mis ilmutab iseendas kõiki
maailmu, kiirgub nendest läbi ning on põimitud ja laskunud ainult teile
kogu maailmana näivasse ilma, ja nende elava tule jõudude maailma, millest
nüüd räägin sulle.
	Neid kolme maailma hoiab alal, kätkeb iseendas, elab iseendas läbi
ja hoovab nendest läbi — see Võimas, kes tunneb end ainult oma nime kujul.
	Meile ilmutab ta end vaikimises...
	Temast ja Temas elab igaüks, kes on saanud maailmade nägijaks
silmaks.
	Tema varal on Isejõud elava tule jõudude valitsejanna.
	Sa võiksid Teda nimetada ka — Nemad — Võimsad, sest Temas on Mees
ja Naine.
	End inimeseks nimetavate olendite esivanem on “Isast” igavesti
sigitatud inimene — Isejõu omanik ja kõikide elava tule jõudude
valitsejanna.
	Kui leegita põleva elava tule jõud näitasid ürgsigitatud inimesele
oma võimu kogu elus, unustas ta oma Isejõu, millele need jõud võlgnevad
oma tugevuse, suuruse ja võimu, — ja hakkas neid kartma.
	Hirm on inimese ürgsüü, sest ainult hirmu tõttu varemvalitsetud
jõudude ees langes ürgsigitatu igavesest hiilgusest!
	Vaata, nüüd sa tead, mis on maises ilmas põhjustanud kogu kurja!
	Kurja saagiks on langenud mitte ainult inimene, vaid ka kõik
maailmad, kuhu langenu tõi kaasa ürghirmu...
	Kuna sa ei aima, et kõik, mida näed looduses, pärineb sinu enda
igavesest, nüüd aheldatud vaimutahtest seisad imestades “loodusimede” ees
ja tunduvalt imetlusväärsem oleks see, kui looduseks nimetatud, nüüd sind
vangistav riik tunneks sinus tänagi oma isandat.
	Nüüd peavad kõik jõud tegutsema temas edasi nagu üleskeeratud
kellavärk.
	Ainult sina saad lunastada “looduse”, ehkki selleks võib kuluda
miljoneid aastaid!

	Ära arva, et sinu “languse” tagajärgi kannab ainult see väike
planeet, mille peal elame!
	Oma vaimuväe teadvusest langedes mõistis inimene kogu füüsiliselt
tajutava maailmaruumi, koos tema päikeste ja planeetidega, Jumalata
seisundisse, sest algselt oli ainult inimesele usaldatud see valdkond,
mille on nüüd vallutanud nähtamatu, vaimuvõõras võimuiha.
	Nüüd peavad inimese süü tõttu süütult kannatama loendamatud
olendid!
	Süüdlasena on inimene määranud endale samasuguse saatuse.
	Ainult sellesama inimese kaudu, kes kord hirmule alistudes loobus
oma ürgsest võimust, saavad kõik olendid jälle vabaneda piinajatest, kes
naudivad inimvaimu langusega paratamatult kaasnenud väljendamatut
kannatust.

	Kuula nüüd edasi inimvaimu saatusest, mida ei oleks saanud vältida
ka siis, kui selle ohvriks oleks langenud esialgu ainult üks inimene.
	Üha uut kurja põhjustades tabab see saatus kõiki maiseid
generatsioone ja suurendab hirmu — ürgsüüd — igas uues inimpõlves.
	Nii langes inimene oma vaimse võimu kõrgusest ja Jumalas
põhinevast suurusest, kuni maine surelik loomavorm pakkus tema
eneseläbielamisele viimse pääsmisvõimaluse. —
	Ürginimesed teie käsitluses olid tegelikult loomad, kellega
Vaimust sigitatud inimene — “maakera valitseja” ühines, kui oli hirmust
vallatuna “langenud” ja kaotanud ühenduse oma Jumalaga...
	Ometi ei ole kõrgustest pärinev jõud hüljanud teda täiesti!
	Tema, kes elab ürgjõududest ja tungib läbi loomalikust kehast, on
loomas varjatud ja iseenda eest kinni kaetud, aimab endas siiski Isejõudu
kui üht võõrast kõrgemat olendit.
	Loom sai pelgupaigaks langenule, kes eksles kodumaata, sest
kodumaa ei tundnud teda enam, — ja looma keha sai talle ka
lunastumisekoopaks...
	Niipea, kui isejõud hakkab kiirgama temas, hõiskab ta loomas ja
kõik looma ihad kahvatuvad selles kiirguses. —
	Seepärast nõudleb ta loomas ägedalt niisugust valgust, — ja iga
vastuvõetud valguskiire järel tiivustab teda suur igatsus üha enam selle
valguse poole.

	Mõned nende olendite hulgast, kes nüüd nimetavad end Maa peal
inimeseks, muutusid julgemaks, sest Vaimuilmast alla vaadates nägid neidki
ees ootavat loomasuse ängistavat häda ja pürgisid Valguse suunas nii
võimsalt, et naasid sinna enne maisesse sündimist.
	Neile sai Isejõud jälle omandiks!
	Nendest said loomas magavate vendade ja nende vendade õdede
esimesed abistajad.
	Nad said maailmade nägijateks silmadeks!
	Nad valitsevad elava tule jõudusid, mis teenivad neid tulise
innuga...

	“Kas tead nüüd, kes ma olen?” — küsis meister pärast seda kõnet.
	Otsekui unenäost ärgates vastas õpilane segaduses:
	“Jah, Isand! — Nüüd vahest aiman, kes sa oled.
	Sina, kes sa oled selgitanud mulle nii paljut, ütle mulle siiski
veel, kas sellise vaimujõu on pärandanud sulle isa või on niisuguse
tunnetuse-ande andnud ema keha?
	Andesta, kui küsin rohkem, kui tahad mulle vastata!
	Sa ju tead, et kummardan sinu ees aukartuses, kuid minu silm ei
suuda unustada seda, et näeb sind inimesena, teiste inimeste sarnasena,
ega avasta sinu juures su helge tunnetuse põhjust.”

	“Rumal!” vastas meister, “ma arvasin, et küsid minu kohta! — 
	Arvasin, et tahad teada, kes olen mina!
	Selle asemel küsid looma kohta, kes teenib mind siin ainult
toiduna ja kelle ma tarvitan ära, elades sellele maailmale tema jõudude
varal. —
	Kust olen saanud selle, mida oma sõnadega andsin sulle, ütlesin
tänagi.
	Kuid sa ei kuule, mida öeldakse sulle, sest sa magad veel und,
milles enamus inimestest mõeldes kujutleb endale oma elu!
	Tea, et oma sõnadega jagasin sulle Ürgvalguses võimalikku
teadmist, mille omandab ainult Isejõu omanik! —
	Nüüd aga ütle sina mulle, kes sa oled, — — sest seadus nõuab, et
pean esitama sulle sellesama küsimuse, millega pöördusid siin pühamus minu
poole.
	Kes oled sina? — Sina, keda veel paljud valitsevad ja kes sa oled
õppinud valitsema väga vähest! — “

	Siis vastas õpilane:
	“Meister, ränkade sõnadega küsid seda, mida võiksid öelda mulle
ainult sina. —
	Ma — — ei tea seda!”
	Ja meister ütles:
	“Ükski inimene pole iial olnud nii julge nagu sina!
	Kuidas tohtisid astuda sellesse templisse, — templisse, mis ei
lase välja kedagi, kes ei oska vastata mu küsimusele, — kui sa ei tea
isegi seda, kes sa oled!? —
	Õnnetu eimiski! — Kui sa ei ole küllalt tark, et vastata, siis
lase mu küsimusel vähemalt äratada oma tarkus, et need müürid ei näeks su
hukkumist!”
	Erutuse tõttu häält vaevalt valitsedes ja kõikide liikmete
värisedes vastas nüüd õpilane:
	“Kuidas võiksid sina, kes sa armastad kõike, — lasta oma õpilase
surmata vaid seepärast, et ta ei oska siin vastata sinu küsimusele?
	Võib-olla olen tõesti eimiski, nagu ütled, — ka võib sinu sõnades
sisalduda varjatud mõte. — “

	“Sa rumal!” ütles meister seepeale kalgi häälega ja terava
pilkega, — “sa oled eimiski mitte ainult varjatud mõttes, vaid ka selle
sõna otseses tähenduses!
	Ma ei näe midagi, millele võiksin kanda üle selle üleva pühitsuse,
mida edastame üksteisele sellest ajast alates, mil esimene meie hulgast
sai selle Ürgsõna kaudu Ürgvalguselt.
	Kuni sa ei tea veel, kes sa oled, ei näe ma enda ees kedagi, kes
võiks seda pühitsust kanda!
	Varem seisis siin minu õpilane.
	Nüüd ei näe ma midagi ja räägin eimiskiga.”
	Siis kisendas õpilane nagu palavikuhaige:
	“Meister! — Mu õpetaja! — — Sa pilkad oma õpilast!
	Sa tahad mind hukata!
	Sa ei ole kunagi nõnda rääkinud!
	Sa tead, kes seisab sinu ees!
	Sa tead, kes ma olen!
	Sa tead, et ma ei seisaks siin sinu ees, kui te ei oleks mind
kutsunud! — “

	“Mis julgeb mind laimata?” küsis meister põlastavalt.
	Ja õpilane kisendas nii valjusti, et hääl kajas vastu tumedatelt
seintelt:
	“MINA olen see!! — — Aga ma ei laima!
	MINA, sinu õpilane!!
	MINA ise olen see, kes seisab sinu ees!!”
	Kui õpilane oli kisendanud need sõnad, kaotas ta meelemärkuse ja
vajus pikali nagu elutu.

	Pärast pikka sügavat und ärkas ta viimaks.
	Aseme ees, millele oli asetatud poolsurnu, seisis meister.
	Õpilane vaatas ringi ega tundnud kohta enam ära, sest nüüd oli ta
templi siseruumides.
	Aga siis tundis ta ära meistri ja nägi ta nägu rõõmust säramas.
	“Tõuse üles,” ütles meister armastusega, — “tõuse üles ja
esimesele seitsmest astmest, mis viivad sind templi pühimasse paika!
	Seal omandad jõu, millele tulised jõud kuuletuvad...
	Nüüd oled teinud läbi lävekatse, sest esmakordselt sai iga su
kehakiud sõnaks! —
	Varem olid elavad ainult pea ja süda.
	Nüüd on su surmahirmukarjes sinus kõik ellu ärganud!
	Nüüd on inimene loomas tulnud iseenda juurde ja unest võitu
saanud!”

	Õpilane kuulis neid sõnu ega teadnud, mis toimus temaga.
	Areldi haaras ta meistri käe ja lausus:
	“Oo sina, hea! — Kui suur on sinu hing! — Kuidas peaksin tänama
sind?!”
	Pead vangutades lausus meister rahulikult:
	“Tõuse astmetele!
	Kui täidad selle ülesande nii, nagu seda täita tuleb, näen sind
jälle.
	Kes on küps leidmiseks, see leitakse siin.
	Kui oled tulnud liiga vara, siis ei pääse sa nende müüride vahelt.
	Ela hästi!
	Ehk näed mind jälle!
	Nüüd seisad viimse katse ees!”

	Siis viis meister õpilase sõnatult läbi pikkade pimedate
keerdkäikude ja, jõudnud seitsme kõrge astme ette, lahkus temast vaikides.
	Üksi, — vähimagi abita, — pidi õpilane püüdma tõusta.
	Paljude asjatute ponnistuste järel õnnestus tal viimaks tänu
kindlale, koondunud ja raudsele tahtele jõuda esimesele astmele.
	Igale uuele astmele ronida oli palju raskem kui eelnevale.
	Sageli ähvardas teda jõud hüljata.
	Seitsmenda aste suutis ta vaevu ületada, sest see oli nii kõrge
nagu ta ise...
	Kogu oma jõudu kokku võttes pidi õpilane püüdma ületada iseennast,
kuni viimaks, väljendamatu pingutuse järel, suutis tõusta sellele
kõrgeimale astmele.
	Nüüd oli tal pühamu pühimasse paika tee vaba.
	
	Jõudnud sinna, leidis õpilane seal kõik need, kes olid enne teda
roninud samadele astmetele, ja seal märkas ta ka meistrit, kelle õpilane
ta oli.
	Meistrit märgates tahtis ta tänulikkusest suudelda tema käsi, sest
tundis, et oli muutunud ja et tal oli nüüd jõud, mida meister oli tõotanud
talle, juhul kui ta suudab ületada seitset astet.
	Templi pühimasse paika kogunenute hulgast vanim tõrjus
heasüdamlikult ja ütles:
	“Keda tahad veel tänada peale Tema, kelle nimel oled saanud
Sõnaks?!
	Vaata, meie kõik oleme üksteise sees! —
	Sinu sees oli see, mis kutsus meid sinu juurde! —
	Sinu sees oli see, mis tahtis jõuda iseenda juurde! —
	Sinu sees oli see, mis täiustus sinus! —
	Nüüd elad sa meie sees ja meie elame sinu sees!
	Meie — Kõik Üks — aga elame Temas, kes ühendab meid!
	Teda tundes palveldame Teda — meie endi sees!
	Nõnda oli õpilane ise meistriks saanud ja ühinenud kõigiga, kes
olid varem juhatanud teda, sest olid enne tema maist sündi leidnud ta
igaveseks ühinemiseks valmina.


            KUNINGA  KÜSIMUS


	“Selgita mulle, surematu,” alustas kuningas, “miks on iga targa
tarkus isesugune? 
	Nii üks kui teine nimetab oma õpetust tõeks, ometi erinevad need
põhjalikult.”

	“Kõik nad õpetavad üht ja sedasama!” lausus too, kelle kohta
öeldi, et ta on läbi teinud selle suure ühinemise, mille tulemusel ta on
iseendas Üks ja ühtlasi Kõik ega saa enam kunagi iseendaga pahuksis olla
ja teda ei saa iial lahutada igaveseks ühinenud tundjatest ürgloodud
Valguses.

	“Andesta, suur õpetaja, et pean sulle vastu vaidlema!” vastas
kuningas.
	“Olen imenud endasse paljude tarkade õpetusi ja igaüks neist
maitses isemoodi.
	Üks rääkis ühe ja sellesama individuaalse elu paljudest lihastest
sündidest paljudes iga kehakaotuse järel uuesti tekkivates kehades, aga
teine teadis paljudest hingelistest sündidest ühes, ainult ühel korral
antud kehas ainsa maise elu ajal.
	Üks pidas jumalaid kohtunikeks, aga teise jaoks oli inimene üle
kõigi jumalate, ja sellise õpetuse põhjal suudaks täiustunu käsutada
jumalaid.
	Kuidas tahad kõike seda ühendada?” küsis kuningas.

	Tark ütles: “Kõigis neis õpetustes on juttu ühestainsast tõest!”

	“Kui neis õpetustes peitub igavesti üks ja seesama tõde, kuidas
saavad nad siis kuulutada nii erinevat?” küsis kuningas.

	Ja tark vastas:
	“Suur kuningas, kuula tähendamissõna!
	Ühel kiirgaval päeval istus oma õpilastega mere kaldal meister.
	Ükski laine ei kurrutanud piiritut peegelpinda ja taevavõlv helkis
nagu kalliskivi.
	Siis palusid õpilased meistrit, et ta istuks koos nendega paati ja
lubaks end aerutada kaugele merele.
	Meister astus ruumikasse paati ja õpilased vajutasid aerudele,
kuni maa oli kadunud silmist.
	Kui nad puhkasid lahtitõmmatud päikesepurje all, ütles meister:
	“Tahan teada, kas juba näete seda, mida püüan teid nägema õpetada.
	Seepärast jutustage mulle, mida te näete!”
	Siis märkas esimene õpilane siledal veel oma peegelpilti ja
imetles väga, kui loomutruult merepind heiastab teda.
	Teine heitis pilgu üle vete ja nägi, et need lõpevad seal, kus
taevavõlv puudutab merd, ja kuna ta teadis, et kauguseski avaneks talle
samasugune vaade, liigutas haaramatu avaruse tunnetus ta südant nii, et ta
vaimustuse ja aukartusega ülistas lõpmatust.
	Kui kolmas pidi rääkima, siis jutustas ta kalaparvest, mis sügavas
selges vees ümbritses paati, armastusega kirjeldas ta kalade paindlikke
vorme nende soomuste sillerdavas säras.
	Nii rääkisid kõik eri asjadest ja olid ometi ühes ja samas paigas.
—
	Kui nüüd veel neljaski oli rääkinud valgusest, mis üle kõige
laotub, ja kui ta valgusest joobununa oli valjusti ja väljendusrikkalt
ülistanud tuldhelkivat päevatähte, millele kogu maine valgus tänu võlgneb,
vaatasid õpilased ootusrikkalt meistri otsa, sest kolmele, kes olid
rääkinud esimestena, tundus, et ainult neljas oli andnud vastuse, mida
meister ootas.
	Meister ütles:
	“Ma näen päikest ja näen valgust, näen näivalt piirituid avarusi,
näen mereloomi, kes tunglevad me paadi varju ümber, ja näen iseennast
veepeeglis, aga — ma näen rohkem ja kõike seda tahan teid nägema õpetada!”
	“Oo, ütle meile, mida muud peale selle sa veel näed, armas
õpetaja!” palusid neli õpilast nagu ühest suust.
	Ja meister ütles:
	“Kas ma ei ole sellest rääkinud piisavalt?
	Palju kuid olen teile rääkinud sellest, mida näen, ja te ei tea
seda ikka veel?”
	Siis hüüdsid kõik:
	“Me ei ole kunagi olnud koos merel, ja sa ütled, et oled sellest
rääkinud!?”
	“Kas ma ütlesin, et olen teile kõnelnud merest, või kas ei
rääkinud ma pigem sellest, mida näen mina!?” kostis meister ja jätkas:
	“Te olete mind sõudnud merele ja arvate, et tahan kuulda teid
rääkimas merest, veteavarustest ja valgusest, mis selle peale laotub.
	Aga meri jutustab endast ise ja ise jutustab endast kõik, mis meid
siin ümbritseb!
	Oleksid siin mu ümber paatides tuhat õpilast, siis oleksin
inimkeeles kuulnud tuhat jutustust merest, valgusest ja lõpmatusest...
	Kas see oleks teisiti olnud palmimetsas?
	Või lumistel Himavati mägedel?
	Ka mets ja mäed jutustavad endast ise, ja kui ma tahan kuulata
nende jutustusi, ei pea ma teid küsitlema.
	Küll tahaksin teie kaudu kuulda sellest, mida näen igas paigas ja
mil pole siiski aega ega kohta.
	Kes seda näeb, unustab taeva ja mere, mägede ja metsade
jutustused!
	Te otsite veel välist, sest teie sisemine riik ei näe päikest ja
on pime...
	Kui aga kord olete saanud oma sisemise riigi “kuningaks”, siis
peab kõik väline tulema teie juurde ja maksma teile lõivu alati, kui seda
nõuate. —
	Laske kõigel välisel rahulikult jutustada endast ise, nii nagu ta
teile vaid jutustada tahab, ja ärge esitage ühtki küsimust, millele algul
ju ei vastatagi väljastpoolt!
	Oodake, kuni olete saanud isandaks iseendas, siis antakse teile
välises seda, mida nõuate, sest kui te lähete teele kerjustena, siis
antakse teile vaid seda, mida suvatsetakse anda! — “
	Kui õpilased olid kuulnud seda kõnet, vaikisid nad häbistatuina ja
igaüks kaalus meistri sõnu oma südames.
	Et päev veeres õhtusse, püüti tugevate aerulöökidega jälle maale
läheneda, ja iga aeruköögi juures tõotasid õpilased iseendale, et enne kui
nad esitavad küsimusi välise kohta, taotlevad nad valitsusvõimu iseenda
sees.”
	
	Kui tark oli oma jutustuse lõpetanud, küsis kuningas: “Kas siit
võib järeldada, et õpetused erinevad ainult nendel, kes on veel kinni
välises?”
	
	“Nii see tõesti on, oo kuningas,” ütles täiustunu, “kuid ära
unusta sealjuures, et need, kes on saanud iseenda isandaks ja nüüd
kuulutavad iseenda seesmust, saavad rääkida ainult oma keeles!
	Kui tahad tõde oma laadi kohaselt tunda, siis pead seda otsima
iseendas!”

	Et kuningas nüüd vaikis, tõusis tark nagu ikka see, kes teab, et
teda enam ei vajata, oma kohalt, sammus läbi saatjaskonna ja läks,
süvenenud oma sisemisse valgusse.

	Aga kuningas arutles endamisi, kas ta ise tahaks saada
tõenägijaks.
	Mõne hetke möödudes jättis ta siiski oma mõtted ja ütles
iseendale:
	“Kes teab, kas ma iseendas tõe leiaksingi?!
	Ja kes teab sedagi, kas tõde pole mind juba ammu maha ajätnud,
sest nägi, et olen ta hüljanud?!
	Miks peaksin ma ise tõele silma vaatama?!
	Võib-olla ma ei olekski oma tões kindel, ja kuidas võiksin siis
teada, mis on tõde?!
	Aga minu maal elavad väga paljud targad ja kõikjal õpetavad
kogenud õpetajad.
	Mulle, kuningale, peavad nad avaldama oma puhtaima tunnetuse, ja
ma võtan vastu seda, mida tahan.
	Minu esiisadki pidasid tõeks vaid seda, mida tahtsid tõeks pidada,
ja ma tahan endalegi jätta sama vabaduse!”
	Nii jäigi see kuningas surmani tõetunnetuseta.